Kõige olulisem on, et Kreeka pääseb sellisel juhul „kuutõbisest“ eelarve kärpimise nõudest. Kreeka jätaks sellisel juhul kõik oma võlakohustused avaliku sektori kreeditoride (IMF, Euroopa Keskpank, ESM) ees täitmata, teenindades vaid erasektori laene, kuna pikem siht on kapitaliturgudele naasta.
Teiseks ei oleks seejärel enam riski, et Kreeka rahaliidust välja kukub. Kole on ära olnud, saab eluga edasi minna. Pankroti risk on vähenenud, sest Kreeka on värskelt avaliku sektori kreeditoridele tunnistanud oma maksejõuetust.
Kolmandana nendib Münchau, et devalveerimise mõju majandusele ei oleks nii suur kui avatud majandusega riikides – Kreeka majandus on suhteliselt suletud, ekspordi osakaal on väike. Majanduse jaoks olulisele turismisektorile oleks devalveerimisest pigem võita.
Münchau ei eita, et Kreeka eurost väljalangemise järel oleks mõnda aega väga raske olukord, kuid perspektiivis on majandusel rohkem kiirema toibumise lootust.
Münchau tõmbab paralleeli Winston Churchilli märkusega, et mis on kole see koledaks jääb (ehk siis troika pakett), kui aga ollakse purjus, siis pohmeluse ja peavalu järel on jälle parema päeva lootust.
Münchau leiab, et sel nädalal ei otsustata veel Kreeka püsimist euroalas. Kui Kreeka pakkumise tagasi lükkab, siis see oht muidugi kasvab. Kuid esialgu tähendaks see seda, et Kreeka juuni, juuli ja augusti võlakohustused jääksid täitmata. Kreeka oleks jätkuvalt euroalas. Lahkuma sunniks Kreekat alles see, kui Euroopa Keskpank keelaks erakorralise likviidsusabi Kreeka pankadele.
Samas ei või unustada, mida tähendab Kreeka pankrot riigi kreeditoridele. Prantsusmaa ja Saksamaa kaotaksid kahepeale 160 miljardit eurot. „Angela Merkel ja Francois Hollande läheksid ajalukku kõigi aegade suurimate rahakaotajatena,“ kirjutab Münchau, ega välista, et kui asjad on niikaugel, on kreeditorid rohkem valmis arutama Kreeka võlgade restruktureerimist. Kergem koorem võimaldaks Kreekal euroalas jätkata ning kreeditorid saaksid vähemalt osagi muidu kindlast kahjust tagasi.